RAADIOAMATÖRISMIST AASTATEL
1924 - 1940

Raadiaoamatörismi tekkelugu ulatub möödund sajandi 20-ndate algusesse, kui Euroopas ja mujal maailmas alustasid tegevust esimesed ringhäälingu raadiojaamad. Huvi uue kommunikatsioonivahendi vastu oli äärmiselt suur. Kuna raadiovastuvõtjaid oli veel vähe ja need olid väga kallid, hakkasid asjaarmastajad, keda huvitas eelkõige ringhäälingujaamade kuulamine, neid ise valmistama.

Koos ringhäälingujaamade kuulamisega tekkis raadioehitajate hulgas huvi ka omavaheliste raadioühenduste loomise vastu ja nii alustasid paljudes maades tegevust amatöörraadiojaamad. Mõiste "raadioamatöör" selle tänanses tähenduses läks aga käibele palju aastaid hiljem. Kahekümnendate alul jõudsid ajakirjanduse vahendusel teated sellest huvitavast harrastusest ka Eestisse.

1920-ndate aastate algul õppisid Pärnu Vene eragümnaasiumis kolm tehnikahuvilist noormeest

Karl-Olaf Leesment - sündinud 1909. a. Pärnus, surnud 1987.a. Rootsis.
Vitali Suigussaar (Aleksandrov) - sündinud 1907. a. Peterburis, surnud 1969.a. Baleaari saartel.
Eugen Tumma - sündinud 1904. a. Varssavis, surnud represseerituna 1942.a. Venemaal, Gorki oblastis.

       Kõik kolm huvitusid füüsikast, eriti aga raadiotehnikast. Vajalikke teadmisi ammutasid nad välismaa ajakirjadest ja käsiraamatutest. Välismaalt hangiti ka esimesed raadiolambid, pöördkondensaatorid ja peatelefonid. Muud vajalikud raadiodetailid valmistati ise. 1924. aasta augustis valmis Karl-Olaf Leesmendil esimene lühilaine vastuvõtja. Samasugused vastuvõtjad ehitasid endale ka Vitali Suigussaar ja Eugen Tumma. Nüüd hakati usinasti välismaa amatöörjaamu kuulama ja raadiotelegraafi (morse tähestikku) õppima. Nad ehitasid ka primitiivsed “sädesaatjad”, mille abil tehti esimesed saatekatsetused. Seda küll vaid Pärnu linna piires. Samal aastal valmis Karl-Olaf Leesmendil esimene lampsaatja. See oli monteeritud lauatükile, kus saatelambina kasutati tavalist, minivõimsusega vastuvõtulampi. Juba õige varsti saadi esimesed raadioühendused mitme Euroopa raadioamatööriga. Seega loetakse raadioamatörismi sünniaastaks Eestis aastat 1924. Siitpeale toimus üheaegselt sidepidamisega pidevalt ka saate- ja vastuvõtuaparatuuri täiustamine ja 1926. aastal loodi esimesed raadioühendused Aasia, Aafrika ja Põhja-Ameerika raadioamatööridega.

    Neil aastatel oli raadioamatööride tegevus veel reglementeerimata ja nende tegutsemine toimus illegaalselt. 1926. aastal anti Eestis välja esimene raadioseadus, mille põhjal raadioseadmete kasutamise õigus oli ainult riigil. Raadioamatööridest ja nende tegevuse legaliseerimisest polnud selles juttugi. Järgmisel, 1927. aastal aga kehtestati nõue, et “asjaarmastajaist" katsejaamade loa nõutajad peavad sooritama professionaalse II klassi raadiotelegrafisti kutseeksami.

    15. jaanuaril 1927 ilmus Pärnu ajalehes Vaba Maa järgmise sisuga teadaanne:

    Pärnu Raadio klubile on antud postivalitsuse poolt luba oma liikmete raadio vastuvõtuaaparaate proovida ja neile liikmetele, kelle aparaadid seaduse nõuetele vastavad, tunnistused välja anda. Oleks soovitav, et kõik Pärnu raadioamatöörid klubi ümber koonduksid ja oma aparaadid proovile viiksid, sest igale on tähtis teada, kas tema aparaat segavaid laineid välja ei saada. Aastamaks 300 mk, sisseastumismaks 100 mk, õpilastele aastamaks 30 mk.

     Teadaandest nähtub, et sel ajal tegutses Pärnus raadiohuvilisi, kes olid endale ise raadiovastuvõtjaid ehitanud ja ka huviklubi moodustanud. Kes selle klubi tegevust juhtis ja iseehitajate vastuvõtuseadmete "kõrvalisi laineid" kontrollis, selle kohta paraku andmed puuduvad.

     Kuna nõuded II klassi raadiotelegrafisti kutse saamiseks olid amatööride jaoks liialt kõrged, jätkus raadioamtörismusega tegelemine ka edaspidi illegaalselt. Nii jäi Pärnu veel paljudeks aastateks eesti raadioamatörismuse keskuseks. Kuna raadioamatööride oma organisatsiooni loomine ei tulnud kõne alla, sai nende tegevuse juhtijaks ja koordineerijaks Vitali Suigussaar.

     Temast lähemalt. Vitali Suigussaare emapoolne vanaisa Mihkel Suigussar oli Kreuzwaldi, Janseni ja Koidula kaasaegne. Tema panus ärkamisaja kultuuriloosse on üsna suur. Ta oli lõpetanud Riia vaimulike seminari ja oli kuni surmani Pärnumaa praost. Mihkel Suigussaar oli Eesti esimese laulupeo üks korraldajatest. Peale C.R. Jakobsoni surma oli ta Pärnumaa Põllumeeste Seltsi ja Pärnu Hoolekande seltsi president. Vitali Suigussaare isa, kes oli olnud Vene tsaaririigi senaator, suri, kui Vitali oli veel noor ja ema kasvatas poega üksinda. Tal jäi saamata kõrgem tehniline haridus, ehkki ta seda igati püüdles.

        Nagu eelpool juba mainitud, koondusid nii senised kui uued eesti raadioamatöörid Vitali Suigussaare ümber. Ta pidas amatööride registrit, määras ja andis välja kutsungeid, korraldas QSL-kaartide vahetamist ja hankis välismaist erialast kirjandust. Tema algatusel hakkas 1928. aastal tolleaegses Raadiolehes ilmuma raadioamatööride “Lühilainenurk”. Vitali Suigussar oli eesti raadioamatööride tegevuse organisaatoriks peaaegu kümme aastat. 1931. aastal lihtsustati oluliselt raadiotelegrafistide eksaminõudeid ja tolleaegne Postitalitus hakkas raadioamatööridele välja andma ametlikke tegevuslubasid. 1935. aastal asutati Eesti Raadioamatööride Ühing, mille üheks asutajaliikmeks oli Vitali Suigussar.

        Kõigil kolmel olid erinevad majanduslikud tingimused. Vitali Suigussaare majanduslik olukord, kes oli orb, ei võimaldanud tal kõrgemat tehnilist haridust saada, ehkki ta seda väga püüdles. Omades aga üsna mahukat tehniliste kogemuste pagasit, oli ta hiljem Tallinnas asunud firma " Eesti Philips" tehniliseks juhatajaks.

     Karl-Olaf Leesment pärines jõukast perekonnast. Tema isa oli Pärnus advokaat. See oli ka üks olulisi tegureid, miks Leesment esimesena endale raadiovastuvõtja ja saatja ehitas.

     Eugen Tumma õppis hiljem välismaal ja taotles kõrgemat tehnilist haridust. Pärnus käis ta vaid suvel, õppevaheaegadel.

TEADAOLEVAD ENNESÕJAAEGSED PÄRNU AMATÖÖRID


     Artur Trinkmann - ES3JR oli suur raadioentusiast. Ta oli sõjaväelane ja töötas ühes sõjaväe raadiojaamas. Pidas sidet 38 maaga, mis tol ajal oli väga hea saavutus. Tema taust ja edasine saatus on teadmata.

     Kalju Meri ES9E oli ennesõjaaegsete raadioamatööride kolmanda põlvkonna esindaja. Ta oli Pärnu helilooja Heinrich Meri poeg. Kuuldavasti elas peale sõda Lõuna –Ameerikas, kus oli ühe lennufirma tegevdirektor. Amatöörina ilmus eetrisse harva. Tema uueks hobbyks oli lennundus.

      Samal ajal tegutses Pärnus Hans Laurits - , kelle kutsung on paraku teadamata. Töötas tol ajal Pärnu Raadio Kooperatiivis. Peale sõda on teda nähtud Rootsis.

     Kirill Tscheremissinoff – ES2G sai kutsungi 1939. aastal ja oli aktiivne raadioamatöör. 1940. aasta “Raadioleht” nr. 15 kirjutas: “...Enne kevadpühi õnnestus Eesti raadioamatööril Kirill Tcheremissinoffil –ES2G, kelle elukoht Pärnus, pidada QSO Burdy lõunanaba ekspeditsiooni amatöörjaamaga KC4USA. ...Saatja 29 watti. Pühade laupäeval täitis ta lühikese aja vältel kaks korda diplomi VAC nõuded, kusjuures saatja antenn oli valesti häälestatud...” Kirill Tscheremissinoff oli esimene eesti raadioamatöör, kes pidas side Tiibetiga (AC4C). Ka esimesed sided Hiina, Jaapani, Filipiinide, Rhodesia, Goa, Brasiilia, Mehhiko, Tsiili, Argentiina ja Austraaliaga kuulusid tema kontosse. Peale Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt töötas Tcheremissinoff operatiivvolinikuna NKVD V osakonnas. Arhiivis on olemas temale 1940. a. NKVD poolt välja antud tõend, mille alusel talle oli lubatud välja anda uus amatöörjaama tööluba. Tema edasine saatus on teadmata. OM Paul Sammet kirjutas 1982. a. siinkirjutajale, et kohtus juhuslikult Kirill Tscheremissinoffi 1941.a. augustis.

     Teadaolevalt oli enne neljakümnendaid Pärnus veel teisigi raadiohuvilisi. Üks neist oli Ludvig Karotamm, kes töötas Pärnus Holmetski äris, ja tõi teistele raadiohuvilistele katsetuste tegemiseks ärist raadiodetaile. Õhtul võttis need ärist kaasa ja viis hommikul jälle tagasi. Tolleaja raadiohuvilistest on teada veel: Boris Karendi, Elmar Inno, (?) Ormisson ja mõned teised. Jaamakutsungit nad ei omanud.

     OM Paul Sammeti andmetel oli 1940. aasta algul Eestis 48 raadioamatööri. Seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt, 15. detsembril 1940 eesti raadioamatööride tegevus keelustati.

Koostas: ES8HN