Pärnu raadioamatöörid

Ka möödunu väärib meenutamist...

Memuaarid
MINU ESIMENE RAADIO
Vaino Kallas, ES8HN

Raadio oli kolmekümnendate alul veel üsna uus tehnikaime ja kuna raadiovastuvõtjate muretsemine oli tollal üsna kallis lõbu, oli meie külas raadio vaid paaris peres. Esimese lampidel töötava raadio muretses 1934. aastal endale meie naabertalu omanik ja minu mängukaaslase Aksli isa. Siitpeale käisid kõik ümbruskaudsed külalapsed Aksli juures raadiost lastetunde ja kuuldemänge kuulamas. Üsna varsti sai traditsiooniks, et ümberkaudsete talude pered kogunesid nüüd neljapäeva õhtuti naabertallu kuuldemänge kuulama. Meie, külalapsed, kogunesime aga igal pühapäeva hommikul lastehommikuid kuulama.

Huvi raadio ja raadiotehnika vastu tärkas minus juba üsna varakult. Olin siis seitse aastat vana. Teiselpool meie talu piirioja asunud Joonase taluperes oli juba ammu enne lampraadiote külla tulekut olemas detektorraadio, mida sai kuulata kõrvaklappide abil. Ja just sellist raadiot igatsesin ma ka endale.

Oma esimesed teadmised detektorraadio valmistamiseks sain ma Kura talu perepojalt Heinolt, kes oli minust mõned aastad vanem ja suur raadiotehnika sõber. Seda oli ta studeerinud raamatute ja ajakirjade abil ja oli endale samuti juba detektorraadio ehitanud. Temalt sain ma teada, et detektorraadio tähtsamad osad on kristalldetektor, kõrvaklapid, pool, pöördkondensator ja antenn.

Nende vajalike osade puudumise tõttu läksin ma algul kergema vastupanu teed. Pooli ja antenni valmistamine ei olnud mingi probleem. Kuid kust võtta kõrvaklappe, ja seda detektorraadio kõige tähtsamat osa - kristalli? Pärnu raadioäris oli neid küll müüa, kuid need maksid palju raha...

Ja siin tulid mulle appi järeldused ja minu, kui “raadiotehniku,” terav taip. Kõrvaklappe on vaja selleks, et kinni püütud raadiosignaalid heliks muuta. Aga meie suure toruga grammofoni helipea annab ju ka heli edasi - arutlesin ma. Tegin järelduse, et järelikult kõlbab see siis ka kõrvaklappide asemele. Ja siis veel see salapärane detektori kristall. Minu arvates pidi selleks väga hästi kõlbama ka tükk keedusoola, sest koosnes ju sool samuti kristallidest. Ja millest siis üks kristall on halvem kui teine…

Ja nii ma konstrueerisin oma esimese detektorraadio kodustes tingimustes kättesaadavatest osadest. Raadio poolid valmistasin ümber tikutoosi mähitud isoleertraadist. Viimast sai osta koolis vanemate klasside poiste käest. Üks “Tinto” joonlaua pikkune (30 sm) isoleertraadi jupp maksis üks sent. Kuna mul polnud ka pöördkondensaatorit, tegin Heino õpetuse järgi pooli paljude väljavõtetega.

Kui siis lõpuks minu esimene detektorraadio oli valmis saanud, lülitasin sellele suures ootusärevuses külge elamu ja ühe õues kasvanud kase vahele veetud antenni. Kuid kuipalju ma ka ei mässanud ja kruttinud - ühtki piiksu see riistapuu ei teinud. Nii läks minu esimene konstruktoritöö, nagu seda sageli ka kuulsate konstruktoritega on juhtunud, sõna otseses mõttes “aia taha”…

KristallihoidjaSelline oli minu esimene kristallihoidja.

Kurtsin oma häda isale, kes minu seniseid ponnitusi oli muiates pealt vaadanud. Ja isa rahakoti toel tõi üks Pärnu Gümnaasiumis õppinud naabripoiss mulle nüüd raadioärist kõik vajalikud osad. Sain endale päris uued kõrvaklapid, päris kristalli koos kristallihoidjaga, 500 cm pöördkondensaatori, puksid ja veel muud. Poolid valmistasin Heino abiga ise. Seejärel monteerisin kõik raadioosad helekollasest kunstsarvest plaadile.

Kuid nagu teada, on detektoraadio üheks tähtsamaks sõlmeks antenn. See peab olema küllalt pikk ja hästi kõrgel. Kuna spetsiaalne, paljukiuline antennitraat oli tollal väga kallis, valmistasin ma oma antenni tavalisest tsingitud traadist. Kuid siinjuures pean ma üles tunnistama ka ühe oma patu. Kuna raadio antenni valmistamiseks oli vaja umbes 60-70 meetrit tsingitud traati, mis maksis palju, siis valmistasin ma antenni naabertalu karjakoplist lõigatud okastraadist, millelt ma traatokkad eelnevalt küljest ära monteerisin…

Lõpuks saabus kauaoodatud hetk. Lülitasin antenni ja kõrvaklapid puksidesse ja otsisin kristallihoidja nõelaga kristallil mõnd jaama. Ja… oh imet. Tööle hakkas. Helsingi, Lahti, Tallinn, Riia ja veel mitu teist jaama tulid puhtalat ja tugevasti. Küll oli pagana uhke tunne, kui esimest korda kostis kõrvaklappidest Soome raadiodiktori hääl: “Täällä Lahti” Nimelt oli Lahti pikalainesaatja tol ajal üks võimsamaid Põhja-Euroopas ja seda oli detektorraadioga kergem tabada. Õhtuti tulid aga läbi ka paljud nõrgemad Euroopa raadiojaamad.

Siitpeale oli raadiol minu karjapoisi leivakotis alati auväärselt kindel koht. Karjamaal riputasin kahe kõrge kuuse vahele üles pika antenni ja nüüd olid kõik maailma uudised, alates Lahtist kuni Berlinini “sõravägede kindralil” kenasti teada.

Nüüd algasid raadiotehnika valdkonnas mul aga juba uued katsetused. Indu selleks sain ma nii Noorte Kotkaste käsiraamatust, kus oli ära toodud ühelambilise raadio kirjeldus ja skeem, aga samuti tollal ajalehes "Maa Hääl" ilmunud tehnikalisast, kus olid ära toodud õpetused raadiote isevalmistamiseks. Oma esimesele lampraadiole sain ma "hääled" sisse ajalooliselt tähtsal päeval. Nimelt toimus see 22. juunil 1941 - ajal, mil algas Teine Maailmasõda. Sõnumit sõja algamisest kuulsin ma enda ehitatud raadiost. Siitpeale lükkus minu tegevus "raadiokonstruktorina" paljudeks aastateks edasi.

Skeem
Minu esimese detektoraadio skeem